Mardijooksmine Järva-Madise kihelkonnas

10. novembril tähistame mardipäeva. Mardilaupäeval, 9. novembril maskeeritakse end rääbakaks meesterahvaks ja käiakse perest peresse, et laulda, tantsida, küsida mõistatusi ning soovida perele õnne ühes või teises eluvaldkonnas. Enamik soove on ajast aega olnud seotud toidu ja rikkusega.

Mardipäeva tähistatakse ka Järvamaal, ajaloolise Järva-Madise kihelkonna lasteaedades ja koolides, mis asuvad Albu külas ja Aravete alevis. Lastele õpetatakse paikkondlikke regilaule ja mardisantidena lauldakse ukse taga kuulsat „varbalaulu” ehk „Laske sisse mardisandid…”, mis on Järva-Madise kihelkonna läbi aegade tuntuim tuppalaskmise laul. Lapsed on kostüümides: seljas on tumedat värvi pahempidi keeratud vanad riided (kasukad, vestid, joped), näod on värvitud tahmaga või pastellvärvidega. Kasutatakse ka poest ostetud maske. Lasteaialapsed käivad koos õpetajatega asutustes marti jooksmas (nt raamatukogus, kauplustes, toiduaidas, noortekeskuses). Koolilapsed jooksevad marti kodudes. Lastel on oma sõpruskond, kellega santimas käiakse. Mardiks käivad nii poisid kui tüdrukud, mõnes külas ka täiskasvanud. Enamasti on tegemist mingi kollektiivi liikmetega, näiteks tantsurühmaga. Kogutakse ande: lastele antakse kommi, õunu, küpsiseid, mandariine, moosi, aga ka raha. Täiskasvanutele antakse näiteks õunu, vorsti, šampust ja lihakonserve. Usutakse, et kui mardid sisse lasta, siis tuleb õnnelik aasta.

On peresid, kelle juures käib õhtu jooksul mitmeid sandikampasid, sest seal võetakse mardid vastu, ja ka neid, kes marte vastu ei võta. Sellest johtuvalt võib mõni pere istuda mardilaupäeval tahtlikult pimeduses, sest mardisandid koputavad ustele, kui tuli toas põleb. Järva-Madise kihelkonnas tuuakse peamiseks põhjuseks võõraste tuppalaskmise kartus. Laste sandijooksmine häirib vanemate inimeste igapäevaelurutiini, õnnesoovimise puhul on vastumeelne herneste ja teravilja (ka makaronide) põrandale viskamine. Seetõttu võib õnnesoovimine rituaalist välja jääda. Enamasti minnakse külla tuttavate peredesse. Enda elukohast kaugele ei kõnnita: eelistatakse külastada naabreid ja pigem eramajades elavaid inimesi oma külas.

Kogukonna noored väärtustavad üldjuhul mardipäeva traditsioonide kestmist ja peavad neid päris lahedaks, kuid näevad traditsiooni taandumist või asendumist halloween’iga. Noorte hinnangul on probleem täiskasvanutes, kes tahavad mardisantidest „ruttu lahti saada”, kuna „nende järelt peab koristama”. Järeldus on tehtud küsitluse põhjal, millele vastas 25 inimest, kellest 19 olid noored vanuses 13-18 eluaastat (vt lisa 1).

Traditsiooni aluseks on peetud Tours’i piiskopi Püha Martini matusepäeva tähistamist 11. novembril 397. a palverännuga tema sünnimaja juurde. Luterlikes maades hakati päeva tähistama Martin Lutheri sünnipäeval 10. novembril. Mardipäeva eelõhtul, mardilaupäeval käisid maskeeritud täiskasvanud, noored või lapsed (vanemas traditsioonis peamiselt mehed või noormehed) talust tallu marti jooksmas loomadena, hiljem lustaka mardiperena ja palusid lauldes tuppalaskmist. Neid, kes mardisandid ukse taha jätsid, sajatati hoolega. (Kõivupuu 2018, 111-113)
Põhiolemuselt pole traditsioonis suuri muutusi toimunud. Täiskasvanud on tänapäeval pigem võõrustajad ning lapsed ja noored mardisandid.

Möödunud sajandi algul käisid Järva-Madise kihelkonnas mardiks enamasti küla noored (RKM II 194, 11/12 (2)), kellele anti mõnel pool mõisatööst vaba päev, et „kerjama minna” (RKM II 194, 34 (18)). Mardilaupäeva õhtul koguneti kampa. Endi hulgast valiti isa ja ema, ülejäänud olid nende lapsed (E 79607/10). Mardid nägid viletsad välja: neil olid kuued tagurpidi seljas, näod tahmaga määritud, nad lonkasid. Vahel tehti end ka mardisikkudeks, kuid needki olid meesteriideis, õlest väänatud sabad taga. (Hiiemäe 1994, 43, 45). Koos lauldes käidi või sõideti hobusega talust tallu ja nuruti ande. Mindi sinna peresse, kus teati söögikraami saada olevat.
Mardid laulsid nii tuppalaskmiseks, tänamiseks kui ka sajatamiseks. Olenevalt taluperest oli vaja laulusõnu kohandada. Enne tuppaastumist lauldi sandimardi laulu. Üks tuntumaid neist, mida ka tänapäeval lauldakse on „Laske Mardid tuppa tulla, Mardi küüned külmetavad, Mardi varbad valutavad…”. Martide hulgas oli pillimees, kel kaasas „ärmoonik”, millega mängiti tantsuks (RKM II 194, 67 (1)). Martidele anti toidukraami ja linnaseid, millest tehti õlut (RKM II 194, 79/80 (17)), samuti linu ja raha. Mõnel pool pakuti santidele õlut ja viina (RKM II 194, 118/120, (1)), teisal oli santidel endil kaasas viinapudel, millest pererahvale rüübata anti (ERA II 183, 589/91 (4); ERA II 183, 594 (14)). Kui ande anti, sooviti lauldes pererahvale õnne: „Sisse viskan seemne vilja, läve alla lapse õnne, toa taha tubaka õnne, ukse alla oa õnne…”. (E 82439/40 (1)). Kui pererahvas martidele midagi ei andnud, siis sajatasid mardid: „Saagu su sead surema, kanad kaugele munema, põhud tühjaks põrsastesta, laudad tühjaks lammastesta…”. (E 79607/10). Kui mardipäev kätte jõudis, viisid terve küla mardid saadud anded ühte tallu, kus tehti pidu, söödi, joodi ja tantsiti. Mis andidest üle jäi, müüdi maha ja raha eest osteti viina. (ERA II 183, 589/91 (4))

Möödunud sajandi keskpaigast hakkas traditsioon muutuma. Mardisandiks hakkasid käima koolilapsed, kes esitasid koolis õpitud mardilaule ja vanemate õpetatud mõistatusi. Ikka maskeeriti end meesteks: pandi selga isa vanad riided, kleebiti ette vuntsid ja pähe sätiti läki-läkid. Mõnel pool tõmmati pähe naiste nailonsukad, et nägu ära ei tuntaks. Moonutati ka häält, kui tuppalaskmisel traditsioonilist lauli „Laske sisse mardisandid…” lauldi (RKM II 194, 118/120, (1)). Lastele anti kommi, saia, õunu ja raha. Nõukogude ajal ei olnud lapsed raha üle eriti õnnelikud, sest kauplustest polnud midagi suupärast osta (vt lisa 1). Tänapäeval on raha andmine tekitanud poleemikat: rahaandjad arvatakse olevat need, kes on mardilaupäeva ära unustanud ja pole seetõttu lastele kommi varunud.

Põhiliselt on ajas muutunud see, mida perele soovitakse. Vilja- ega põrsaõnne pole kortermajade elanikele põhjust soovida, seetõttu on lapsed kohandanud oma laulud ja soovid kaasaja vajadustest lähtuvalt. Soovitakse näiteks makaroniõnne ja miks ka mitte!

Teised materjalid

Lisa 1. Küsitluse vastused – 2018/2019 läbi viidud tänapäeva mardikombestiku küsitluse vastused

Lisa 2. Arhiivimaterjalid – Eesti Rahvaluule Arhiivist leitud materjale mardikombestiku kohta Järva-Madise kihelkonnas.

Bibliograafia

• Hiiemäe, Mall 1994. Eesti Rahvakalender VI. Tallinn: Eesti Raamat.
• Hiiemäe, Mall 1999. Mardipäev ja kadripäev. Tallinn: Olion.

Internetiallikad

Eesti Regilaulude andmebaas. Eesti Rahvaluule Arhiiv. – Mardipäevakombestik kogutud Järva-Madise kihelkonnast.

• Kõivupuu, Marju 2018. Meie pühad ja tähtpäevad. Tallinn: Varrak.
• Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi käsikirjakogud.
  • E 82439/40 (1) < Järva-Madise khk, Albu v, Sääsküla – Helmuth Neerot, Vändra Majandusgümnaasiumi õpilane < Eva Neerot, 72 a. (1933);
  • E 79607/10 < Järva-Madise khk – Leop. Remberg, Vändra põllum ühisgümnaasiumi V kl õpilane < Kata Uus, 72 a. (1932);
  • RKM II 194, 118/120, (1) < Järva-Madise, Paide raj, Albu k/n, Pullevere küla – Erna Tampere < Hilda Sõgel, 62 a (1965);
  • RKM II 194, 11/12 (2) n, Pullivere k, Kubja t – Erna Tampere < Hilda Ruuse, 72 a (09.06.1965);
  • RKM II 194, 34 (18) < Järva-Madise, Paide raj, Albu k/n, Seidla asula, Edura t – Erna Tampere < Madleena Orgmets, 79 a ja August Orgmets, 79 a (09.06.1965);
  • RKM II 194, 67 (1) < Järva-Madise, Paide raj, Albu k/n, Nurme t < Palginõmm, 75 a naine, (13.06.1965);
  • RKM II 194, 79/80 (17) < Järva-Madise, Paide raj, Albu k/n, < Jõgise Juhannes, 83, (1965);
  • ERA II 183, 589/91 (4) < Järva-Madise, Ao küla, Päärna talu – Laine Priks < Jaan Tamm, s 1845 (1938);
  • ERA II 183, 594 (14) < Järva-Madise, Ao küla, Päärna talu – Laine Priks < Jaan Tamm, s 1845 (1938)