Kiiktoolis kiikumine Hiiumaal
Kiigatoolis kiikumine
Sulge
Sulge
Kiiktoolis kiikumine on midagi hiidlastele üdini omast. Vahel öeldakse naljatamisi, et hiidlased ei saa maa peal nagu merelgi lainetuseta hakkama. Seda kinnitab ka kiikumise harjumus. Pea igas maaperes, aga ka linna tüüpi korterites leidub nii vanu kui ka uusi kiiktoole. Erilistena torkavad silma Eestis vaid hiidlastele tuntud kahe- ja kolmekohalised kiiktoolid. Kiiktoole kaunistatakse ja muudetakse mugavamaks käsitöövaipade ning patjadega.
Räägitakse lugusid sellest, kuidas merelt tulnud mehed, isad ja pojad kiiktoolis istudes oma reisijutte jutustasid. Pered, kus kiiktoolid ikka veel olemas, kasutavad seda mööblieset praegu sarnasel moel – jutuvestmiseks ja lihtsalt ajaveetmiseks. Kiiktool võib olla keskne omavahelise suhtlemise koht peres või hoopis mõnele pereliikmele vaikseks ahjutaguse eraldumise paigaks. Kiiktoolis istudes vaadatakse televiisorit, kootakse sukka või mõtiskletakse eluasju. Kiiktoolides armastavad aega veeta ennekõike vanemad inimesed ja lapsed.
Mõnes peres on selleks lausa mitu eri tüüpi ehk siis suurema või väiksema kiikumisamplituudiga tooli kasutusel. Väikelaste emadele meeldib just kiiktoolis beebisid rinnaga toita ja magama uinutada. Mitmekohalised kiiktoolid lubavad suurematel lastel aga hulgakesi koos kiikumismõnusid maitsta ja ka täiskasvanud saavad kahekesi toolis rahulikult juttu ajada. Suure kiikumisamplituudiga toole kasutatakse mõnikord külaliste ja tuttavate julguse proovimiseks, sest kaugele taha kalduvad kiiktoolid panevad võõraid kiljuma ja tooli ümberminekut pelgama. Kiiktoole kingitakse juubelisünnipäevaks või pulma-aastapäevaks töökaaslastele, sugulastele ja pereliikmetele.
Kiiktoolide kasutuselevõtu täpset aega Hiiumaal on raske määrata, kuid üldjuhul seostub see eluruumide laiendamise ning laudpõrandate ja korstnate tavaliseks muutumise perioodiga 19. sajandil. Esimesi kaheinimese kiiktoole võib leida 19. sajandi viimase kümnendi ja uue sajandi algusaastatest. Küllap jäi samasse perioodi ka igapäevasemate üheinimese kiigatoolide kasutuselevõtt. Tavaliseks muutusid kiiktoolid Hiiumaal 1920. aastail, küllap ikka seoses senistest avaramate elamistingimustega, aga ka elulaadi muutusega üldisemalt.
Hiiumaa kiiktoolid ei olnud üle mere toodud (kui üksikud erandid välja jätta), vaid kohalike meeste tehtud. Tõsi, ideid võidi kaugemalt kaasa võtta küll, sest laiu kiiktoole kui erilisi mööbliesemeid pidasid enda omaks ülelahe elavad soomlased. Väga paljud mehed Hiiumaal oskasid kiiktoole ise otsast lõpuni valmis meisterdada, kuigi see töö nõudis tavapärasest puutöötegemisest veidi suuremaid oskusi. Tasapisi eraldusid paljude tegijate hulgast paremad meistrid, kellele hakati tellimusi esitama ja kes tegid elus ehk isegi 10-20 kiiktooli valmis. Nii räägitakse Peeter Leisbergi (1870-1952) kohta, et ” ta olnud lausa kiigategemise haige”. Üks viimaseid kaheinimese kiiktoolide valmistajatest Gustav Sihver (Ranniste) (1890-1966) oli tunnustatud puutöömees.
Hiiumaa kiiktoolid jäljendavad suures osas kohalike talupojatoolide ja sohvade üldist kuju, aga leidub ka, eriti Emmaste kandis, nn bostoni tüüpi kõrge püstpulkadest seljatoega kiiktoole. Vanematele inimestele valmistati väikese kiikumisega madalmaid kiiktoole, mida sai kiiresti teha ka tavatoolile taldade lisamisega. Kiiktoole meisterdati pulma või sünnipäevakingiks, neid on kingitud laste sünni puhul, kuid kõige rohkem tehti neid ikka lihtsalt kiikumise pärast. Nõukogudeaegsed poest saadavad kiiktoolid ei rahuldanud hiidlastest kiikujaid eriti, kuid parema puudumisel tuli sellega leppida.
Viimased laiad kiiktoolid valmistati 1960.- 1970. aastail ja siis uuesti 1990. aastail. Mõne laia kiiktooli said hiidlased valmis meisterdatud veel 21. sajandi alguses, kuid ega väiksemaidki toole praegu enam palju ise tehta.
Kiikumine saab elu loomulikuks osaks ainult siis, kui on kiiktool ja koht, kus seda kasutada. Nauding, rahutunne ja võimalused, mida kiikumine pakub, ei jäta hiidlast külmaks. Oskus, teadmine ja tundmine antakse edasi kiikudes ja kellegi teise kiikumisest kasvõi pealtvaatamisega osa saades.
Vajadus kiikumise järele tuleb taas päevakorda eakana. Just seetõttu on oluline, et vanemad inimesed oskaksid seda rahustavat tegevust ka tänases maailmas koos lapselastega nautida.
Facebook