Käsivankrite valmistamine ja kasutamine Hiiumaal
vähevankri tegu
Vähevankrit ehk järelveetavat neljarattalist käsivankrit on hea kasutada õuevedudeks. Kõik, kellel pole hobust või traktorit, peavad vähevankrit asendamatuks abimeheks.
Põlishiidlaste jaoks on vähevanker omamoodi sümbol, mis räägib hiiu meeste heast puutööoskusest ja hiiu naiste toimetulemisest isegi siis, kui hobust ja meest polnud silmapiiril. Nüüd on see pigem suvehiidlaste ja vanavarahuviliste ihalusobjekt. Tänapäeval käivad hiidlased vähevankriga laulupeorongkäigus või peavad selle ümber aiapidu. Hoolimata austavast suhtumisest, ongi vähevankrist kujunemas pigem aiadekoratsioon. Suve läbi õues lilli hoides on nad ilmastiku meelevallas ja seega hävimisohus. Vähevankrit võib näha ka mitmes kohalikus muuseumis, nii näituseeksponaadi kui aktiivselt kasutatava veo- ning lõbustusvahendina.
Aastate eest arvati, et suure vankri oskab iga mees Hiiumaal valmis teha, mis siis veel vähevankrist rääkida. Tõsi, kui puutööga saadi igas peres hakkama, läks vankri rautamiseks ikka vahel ka oskajama sepa abi tarvis. Praeguseks on kujunenud olukord, kus vähevankri valmistamine on vaid vähestele jõukohane. Kas on töö liiga mahukas ja mitmesuguseid oskusi nõudev või ei ole tellijate surve vajaduse või ostuvõimaluse näol piisavalt suur?
Saarel on siiski pidevalt paar meest, kes vankritegemise mõne aasta tagant uuesti päevakorda võtavad. Aastal 2009 valmis saarel teadaolevalt 2 sellist vankrit ja needki tellimise peale. Seejärel on vankreidteadaolevalt vaölmistanud mitu meest selleks korraldatud kursustel.
Vähevankri kasutuselevõttu Hiiumaal seostatakse Hiiu-Kärdla kalevivabriku tegutsemisajaga (1829-1941). Tõepoolest, see 1829. aastal rajatud suurettevõte tõi endaga kaasa mitmeid uuendusi (väikemajad töölistele, katuseaknad jms), millede hulgas võis olla ka Kesk-Euroopas üldisemalt levinud käsivanker. Hiiumaal vähevankriks kutsutud veovahendit on kasutatud esmalt lastevedamise vankrina, seejärel oli ta oluliseks abivahendiks Kärdla väikestes aedades. Vähevankri kasutusalaks ei jäänud siiski vaid üks piirkond, see levis praktiliselt üle kogu saare. 20. sajandi alguses oli tegijaidki igas piirkonnas, sest selle valmistamiseks vajaminevad oskused olid samad, mis suure vankri tegemiseks. 1970.-80. aastatel oli vähevankri valmistajaid vaid 3-4, ka vankrite eriilmelisus, kergus ja graatsia hakkasid ostu-müügitehingute varjus taanduma.
Vankritegemise oskust saab hoida puu- ja metallitööoskuse säilitamise abil. Kuna kodus on selliste tööde tegemise võimalused vähenenud, võib vaid loota koolide heale õpetamisoskusele ning tarkadele ning innustunud õpetajatele. Huvi äratamiseks sobivad ka käsitöölaadad ning erinevaid vajaminevaid oskusi tutvustavad töötoad. Vankrite tegemise põhieelduseks on ennekõike vajadus. Seni on see õnneks veel püsinud.
Roosna, Harda 2014. Selts koolitab vähevankrimeistreid. – Hiiu Leht, 18. november 2014
Tegutsemisvorm: munitsipaalasutus
Asutamisaeg: 1979
Lühitutvustus
Traditsioonilisest Hiiumaa talust kujundatud talumuuseum, millele on juurde tulnud Kivimaja ehk ekspositsioonihoone, kus tutvustatakse Hiiumaaga seotud kivimeid. Varem 19. sajandi taluelule keskendunud muuseumitutvustusele on tugevalt juurde tulnud looduse teema.
Kontakt
Maakond: Hiiu maakond
Linn / vald: Pühalepa vald
Kontakt: Karin Poola (Palade Loodushariduskeskuse juhataja)
Fotod