Sulge
Perenaised, kes on kartulivorste ise maitsta saanud ja tegu pealt näinud, hakkavad sageli neid iseseisvalt valmistama. Iseenesest mõista tulevad need igal perenaisel omamoodi välja. Kõik oleneb toorainest, maitsestamise oskusest ja võimalustest.
Vorstitegu mõjutab tooraine kättesaadavus. Taludes enamjaolt sigu enam ei kasvatata. Soolapekk ja soolikad tuleb kas poest või turult suurtootjatelt osta. Paljud pered ei taha soolapekki, vaid kasutavad selle asemel taisemat liha või koguni suitsuliha. Õnneks ikka kartulit veel kasvatatakse ja kui mitte, siis ostetakse seda naabritelt. Maitseainetega kipub nii olema, et ettenägelik perenaine korjab vorstirohu (aedmajoraani) ja küüslaugu oma maitsetaimede peenrast või kaubeldakse üksteise käest. Vorstirohtu leidub ka kaubandusvõrgus.
Vorstide tegemisse haaratakse tavaliselt kogu naispere, kaasa arvatud lapsed, kellele jäävad lihtsamad tööd, näiteks vorstide sidumine. Selliselt kaasneb ka märkamatu oskuse edasiandmine. Tänapäeval on kartulivorst saavutanud juba omaette kuulsuse: kui keegi ütleb oma juured olevat Nurtus või Valgus, küsitakse ikka, kas ta kartulivorste on söönud ja kas ta neid teha oskab. Kuigi kartulivorsti on tänapäeval võimalik juba poest osta, tehakse seda töömahukat toitu ikkagi veel kodus, sest nagu vanad perenaised ütlevad, on need „ikka oma tehtud ja maitsvamad”.
Kindlasti tehtaks neid vorste tiheminigi, kuid see protsess on töömahukas: traditsioonilise retsepti järgi tehes kulub selleks ligi 6-8 tundi, olenevalt töökäte olemasolust. On ideaalne, kui kartulite peeneks raiumisel on meesterahva abi käepärast.
Traditsioonilised kartulivorsti koostisained:
12 kg tooreid kooritud ja peeneks tükeldatud kartuleid
kuni 3 kg tükeldatud soolapekki (võib ka läbi hakklihamasina ajada)
1 kg tükeldatud sibulat
300-400 gr tükeldatud küüslauku
2 kg seasoolikat
maitsestamiseks soola, pipart, köömneid ja vorstirohtu
Kartulivorsti tegemine on vähe muutunud. Alles on põhilised koostisosad, milleta kartulivorst ei ole kartulivorst. Mõningal määral on muutunud vorstide maitsestamine. Vanad perenaised kasutavad kartulite raiumiseks veel praegugi kapsarauda. Kui seda ei ole, tükeldatakse kartulid noaga või köögikombainis.
Kõik ained segatakse kokku ja topitakse lehtri abil seasoolikatesse. Täistopitud soolikad seotakse kinni ja keedetakse 20-30 minuti jooksul pehmeks. Jahtunud vorstid küpsetatakse kas pliidi peal või ahjus. Traditsiooniliselt süüakse neid ikka koos hapukapsaga või olenevalt aastaajast ka toorsalatiga. Kohalikud perenaised on oma kartulivorstide üle väga uhked. Kui perre tuleb kaugeid külalisi, siis pakutakse neile ikka omatehtud vorste.
Kartul jõudis Venemaa kaudu Eestisse 18. sajandi keskpaigas. Esialgu kasvatati seda vaid mõisaaedades, sealt levis see talupõldudele. Ulatuslikum kartulikasvatus sai alguse 1870. aastatel. Kartul muutus eestlase toidulaual pea asendamatuks toiduaineks. 20. sajandi alguses hakkasid Eesti külades levima uued retseptid. Vanemad külainimesed räägivad, et kartulivorste ongi Valgus ja Nurtus tehtud juba arvatavalt 20. sajandi algusest alates. Oma osa selles oli talupõllul ja -laudas kasvanud toorainel. Kartulivorste tehti erilisteks puhkudeks: jõuludeks ja aastavahetuseks. Tänapäeval on kartulivorstide tegemine levinud üle Eesti ja juba ka suurtootmisesse.
Kartulivorsti tegemine on kandunud edasi põlvest põlve, ikka emalt tütrele ja ämmalt miniale. Tänapäeval on üha rohkem ka kokandushuvilisi mehi, kes heal meelel vorstiteo ette võtavad. Paljud naised, kes elumuutuste pärast lapsepõlvekodust kaugemale elama on kolinud, on selle oskuse kaasa võtnud ja seda ka teistele õpetanud. Kui varem oli põhirõhk praktilisel tegevusel – oskuse edasiandmisel vorstiteo käigus -, siis nüüd leiab kartulivorsti valmistamise õpetusi ka kokaraamatutest ja internetist. Paljud kartulivorstist huvitatud inimesed on otsinud üles mõne vanema perenaise ja korraldavad omaalgatuslikke õpitubasid. Selle traditsiooni hoidmisest on huvitatud nii kohalikud noored kui ka uued siia piirkonda elama asunud inimesed. Kartulivorstide tegemine paelub ka hobikokki ja kohaliku toidu uurijad.
Valgu ja Nurtu kandis on korraldatud omaalgatuslikke kartulivorsti valmistamise õpitube. 24. septembril 2015. aastal toimus Vana-Nurtu külas Rehe talus kartulivorsti tegemise töötuba, millest valmis ka film. Õpetajaks oli talu perenaine, vanaema ja vanavanaema Milvi Parnabas, kes ise õppis seda oma ämmalt. Töötoas osales viis inimest. Osalejate seas oli nii täiesti noori algajaid neiusid kui ka juba kogenumaid naisi, kes tahtsid oma kartulivorsti tegemise oskust täiustada.
Kartulivorste saab osta Märjamaa kauplustest Lemmiku ja Lihakarn.
Kartulivorsti tegemine – Kartulivorsti tegemise õpituba Nurtu külas Rehe talus 24. septembril 2015. aastal. Juhendab Milvi Parnabas. Autor: DIAFILM OÜ.
Meie kandi kuulsad kartulivorstid – Kartulivorstide retseptid Märjamaa valla kodulehel.
Poirot’likult kartulivorstile lähenedes – Ülle Jukk kirjutab kartulivorstide tegemisest toidublogis “Tiramisust ja Fata Morganast”, 7. jaanuar 2011.
Kartulivorstid – Kartulivorsti retsept ja õpetus Toidutare kodulehel.
Kartulivorstid – Kartulivorsti retsept ja õpetus Nami-Nami toidublogis.
Facebook