Kakuamiga räimede püüdmine Kihnus
Kakuamiga räemete püüdmine Kihnus (kihnu keel)
Sulge
Sulge
Kakuam on Jaapani päritolu kalapüügivahend, mida kihnlased kasutavad põhiliselt kevadise räime püügiks. Sügisräime püütakse võrkudega, kuna kardetakse, et sügistormid lõhuvad hinnalisi kakuame. Kakuamiga püütakse ka tuulehaugi ehk tänapäevase nimega euroangerjat, see kala tuleb võrku koos räimega. Mõnikord käivad ka naised kala püüdmas, kuid kakuamipüügist võtavad osa ainult mehed, kuna see on raske füüsiline töö.
Kakuami nimetatakse ka seisevnoodaks või kastmõrraks. Maismaal on seda noota, kui võrk, ankrud ja muu kokku arvata, terve autokoorem, tonnijagu vähemalt – merele minnes on paat raskes lastis. Noodakasti võib võrrelda kolme-neljakorruselise võrgust majaga: see on üle 30 m pikk, 11 m lai, 11-12 m või 18 m kõrge, ainult katus puudub. Nagu seinad, nii ka kasti põhi ehk põrand on võrgust. Kasti hoiavad vees püsti – ülaserva veepinnal – nelja nurka seina selise külge kinnitatud poid ja meres paigal igast nurgast põhja heidetud kaks ühekäärulist, ligi 50 kg kaaluvat ankrut. Kasti ühes küljeseinas, veepinnast kolm meetrit allpool, on mõne meetri laiuselt sein madalam. Selle osa juurde tõuseb alt põhjast, mõnekümne meetri kauguselt lai trapetsikujuline karjaaed. Selle keskelt viib umbes 400 m kaugusele merre põhjas olevate raskuste ja ujukite abil veepinnani ulatuv võrksein. Kasti seinu ning vesiaeda kannavad kerged, selise külge nööritud penoplastist klobad. Ankruid, mis kogu kakuami ehitise kinnitavad, lastakse merre harilikult 32. Madalikule üles seatud seisevnoot on lõks kudema tuleva räimeparve teel: püüab parve kasti, kust see ei oska enam välja tulla.
Kalurid kasutavad esivanematelt päritud renoveeritud või mandrilt paadimeistrite käest ostetud paate. Kakuami tühjendamiseks on vaja kahte paati – kakuami ja lappajat. Kakuamiks kutsutakse 75-hobujõulise mootoriga laeva. Lappaja on 10-12 hobujõulise mootoriga paat. Selliste paatidega minnakse, pardal 8-10 meest, seisevnoota nõudma ehk kalast tühjendama.
Kala nõudmisel kinnitatakse kakuamipaat külgepidi merre ankrustatud kakuamikasti ääre külge. Seejärel läheb enamik mehi kakuamipaadist lappajapaati ja sõidavad sellega kasti teise ääre juurde. Sealt alustatakse ühiselt seisevnooda tagumisest otsast selle lappamist kuni kasti esimese ääreni. Kui kalad on võrguga kahe paadi vahele lapatud, tõmmatakse saak vintsiga suurde paati. Sel moel tühjendatakse kõik kastmõrrad, tipphooajal mitu korda päevas. Üheks nõudmiskorraks arvestatakse üks tund. Kakuamis olevaid räimi mõõdetakse tonnides. Üks-kaks tonni on vähe. Korraga võib olla 10 või 20 tonni, siis tuleb vahepeal kalad kokkuostjale ära viia. Kakuamipaat võtab korraga peale kuni 10, lappaja paar tonni räimi.
Nõudmisele minnakse hommikul kella neljast-viiest, tagasi Kihnu jõutakse peale lõunat. Kõik oleneb püügiplatside kaugusest, kakuamide hulgast, kokkuostja asukohast ja ilmast.
Kihnlased viivad oma kala enamasti mandrile. Kihnus on samuti külmhoone ja kala vastuvõtt, kuid saarel on kokkuostuhind madalam. Hooaja lõppedes tuuakse kakuam merest välja, kuivatatakse ja parandatakse rannakarjamaal ning viiakse kuuri hoiule.
Kihnus on alles veel kolm tegutsevat kaluribrigaadi, igas kaheksa meest. Rannakalureid on kokku 32. Mehi on igas vanuses, 30-70-aastaseid. Kakuamipüük on kollektiivne töö, kus tööjaotus on välja kujunenud aastate jooksul. Kui juhtub, et keegi meestest ei saa merele tulla, peab ta ise endale asendaja leidma, sest iga kätepaar on vajalik. Kihnu kalur armastab oma tööd ega kujutata elu ilma mereta ettegi, see on tema elustiil. Kalurite arvates jätkub Kihnus kakuamipüük niikaua, kuni on räimel turgu. Enda tarbeks piisab võrkudega püüdmisest. Räime kokkuostuhind on aga madal, püügivahendid ja paadid kallid.
Püügikohad, aeg ja kogus määratakse õigusaktidega. Näiteks 2015. aasta oktoobris vähendati Liivi lahes räimepüügikvooti 10% võrreldes 2015. aastaga. Püügi algusaeg sõltub ilmastikust. Püük lõpeb, kui kvoot on täis püütud.
Kihnus on kalastuse osakaal olnud väga kõikuv. 18. sajandi viimasel veerandil tõusis saarel esikohale merendus, teistel Eesti randadel aga kalastus. 19. sajandi keskpaiku oli kalastusel Kihnus juhtiv koht, 20. sajandi esimesel aastakümnel selle tähtsus aga langes. Kalastus kujunes Kihnu meeste peamiseks elatusalaks alles nõukogude ajal. Kihnus püüti aastaringi igasugust kala, kuid kõige tähtsamaks oli räim. Kihnu rahva elujärg muutus paremaks, kui räimi hakati kakuamiga püüdma.
Eesti vetes kasutati kakuami esimest korda 1939. aastal Pärnus. Kakuami tippaastaks peetakse 1957. aastat, mil siinsetel vetel liikus 1400 kakuami.
Kihnu jõudsid esimesed kakuamid 1948. aastal, mil kalapüük hoogu hakkas võtma. Kakuamipüük nõudis suuremaid ja võimsamaid paate kui need, millega seni oli püütud. Vanad aeru-, purje- ja mootorpaadid olid selle jaoks väikesed ja nõrgad. 1949. aastal osteti kolhoosile antud laenu eest püüniseid ja mootorpaate, mis sobisid kakuamipüügiks ja võimaldasid saada suuremaid saake. Kaluritele määrati püüginormid, mis tuli täita.
1950. aastatel asendusid senised nõrgast puuvillalõngast ning linasest või kanepist nööridega kakuamid kapronniidist ja -nööridest valmistatutega. See oli suureks kergenduseks: ära jäi kakuamide immutamine tõrva- ja petrooliseguga.
1960. aastal moodustas kalapüük kalurikolhoosi „Nõukogude partisan” majandustegevusest umbes 90%. Seda aega võib pidada kaluribrigaadide kõrgajaks: Kihnus oli 12 kaluribrigaadi, igas 10-12 meest. Noored hakkasid sel ajal varakult kaluriks: brigaadi võeti alates 14. eluaastast.
1960. aastatel mehhaniseeriti kala vastuvõtt: pump imes paadi mõne minutiga tühjaks. Kihnus ja rannikul olid reas täie võimsusega töötavad suitsutamisahjud. Suitsuräim pandi kastidesse ja saadeti üle Nõukogude Liidu laiali. Suurem osa räime soolati ja saadeti samuti mandrile. Pärast külmhoonete valmimist 1960. aastatel tehti külmutatud räimi. Räimi püüti järjest rohkem. Räimeraha muutis kihnlaste põlist elulaadi olulisel määral: kasvanud sissetulekud võimaldasid ehitada maju, osta mootorrattaid ja muid suuremaid ning väiksemaid majapidamistarbeid. Keerulised ajad saabusid 20. sajandi lõpukümnendil, kui kõiki tabasid suured muutused, nii ka kalureid. Kolhoosiliikmest pidi saama eraettevõtja.
Üha vähem kandub kakuamipüügi oskus edasi isadelt poegadele. Kaluribrigaadis on kindel arv kohti. Mõne vabaks jäämisel otsitakse kogukonnast keegi, kes soovib seda tööd jätkata. Praegu ikka keegi asemele leitakse, sest kõikidel ei ole kindlat töökohta. Tegemist on küll raske ja vähetasuva tööga, kuid räim ei ole kihnlase toidulaualt kadunud. Kakuamipüük jätkub, kuni räimel on turgu ja tema eest makstakse mõistlikku hinda.
Kalureid jääb Kihnus järjest vähemaks, sest noored ei vali seda rasket elukutset. Kakuamipüügiga tegeleb veel vaid umbes kakskümmend meest. Räime kokkuostuhinnad on väga madalad, näiteks 2015. aastal maksti kaluritele ainult 17 senti räimekilo eest. Selle tööga kaasnevad kulud on suured, sest paadid ja püünised vajavad uuendamist, tulud aga järjest vähenevad.
Kihnu kultuuriruum on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. See on aidanud hoida Kihnu traditsioonilisi elatusalasid, sealhulgas ka kalapüüki.
Kihnu kalurid võitlevad suurema räime kilohinna ja seaduse muudatuste eest. Riik on eraldanud vahendeid paatide renoveerimiseks. Omal moel toetab kalapüügi jätkumist meediagi, hoides kalurite mured aktuaalsed. Riigikogus on kalurite eest seisnud kihnlane Anneli Akkerman ja Manijas elav Mark Soosaar.
Kakuami – Jaapani juurtega kodune räimepüük – Meelika Sander-Sõrmus kirjutab kakuamipüügist Eestis. Allikas: põllumajandus.ee, 2. juuni 2014.
Kakuam – tuntud ja tundmatu – Tormi Soorsk kirjutab kakuamist kui püünisest ja kakuamist kui paadist. Allikas: www.tehnikamaailm.ee, 1. juuli 2015.
Kala püüda! Püüda ja püüda! – Verni Leivak kirjutab kihnlaste kalapüügist. Allikas: www.postimees.ee, 19.juuli 2008.
Kuidas kala püütakse – Täheke kirjutab, kuidas kala püütakse. Allikas: Täheke nr 9, 1962.
Facebook