Hiiumaa rahvariiete seelikukangaste kudumine
Küüdukangaste kudumine
Sulge
Sulge
Rahvariideseelikute kudumise töö on viimaste sajanditega vähe muutunud ja seda tehakse endiselt käsitööna kangastelgedel. Tõsi, telgede osad on ajas mõnevõrra teisenenud. Kitsastel külapere lihttelgedel kootud riide laius on üldjuhul väiksem kui tänapäevastel telgedel valminud kangastel. Kudumiseks vajaminevad lõngad tellitakse praegu otse villavabrikutest või ostetakse poest. Rahvariiete jaoks kodus ketramist enam praktiliselt ei kohta.
Ehkki kangakudumise vastu tervikuna tuntakse Hiiumaal viimasel ajal taas suuremat huvi, ei võeta mõneti üksluist, rohkelt aega, materjali ning teadmisi nõudvat rahvariideseeliku kanga kudumise tööd just tihti päevakorda. Samas on huvi kodukandi rahvariiete endiselt kõrge. Hiiumaa triibuliste rahvariideseelikute kangaste kudumisega tegeleb praegu saarel vaid üks inimene. Teiste tegijate poolt valmistatud kangad on kootud enamasti kooli- või harjutustööna kodus (rahvarõivaste valmistajate kool, käsitööga seotud erialad rakenduskõrgkoolides, käsitöökursused jms). Viimastel aastatel on lisandunud tegijaid, kes tahavad ise kogu rahvariidekomplekti otsast lõpuni valmis teha, seal hulgas ka seelikukanga kududa.
Labase triibulise kanga kudumine ei ole oskajale kuigi keeruline töö. Rohkem tähelepanu, aega ja oskusi nõuab aga kanga ülespanek ning sobivas toonis lõngade saamine ning sobitamine. Selleks tuleb hästi tunda Hiiumaa paljude erinevate triibustike omapära ja lõngatoonide esinemisi vanadel seelikutel. Tänaseks on trükituna ja ka joonistena olemas märkimisväärne arv triibustike näidiseid, mis lihtsustavad nii kuduja kui ka seelikutellija tööd oluliselt. Esindatud on kõikide Hiiumaa kihelkondade mustrid.
Hiiumaa pikitriibuliste rahvariideseelikute ehk küütkuubede ajalugu ulatub tagasi 19. sajandi esimesse poolde. Kuna hiidlased vahetasid ühevärvilise seeliku pikitriibulise vastu välja paljude teiste Eesti piirkondadega võrreldes suhteliselt hilja, kestis nende igapäevase kandmise aeg u 50 aastat (ca 1840-1890). Kõik kangad kooti siis kodus, lihtkangastelgedel. Kanga lõimeks kasutati linast niiti, koeks villast lõnga. Loomulikult oli ka lõng sel ajal kodus kedratud. Seelikukangaste kudumise teeb keeruliseks erinevate triibustike rohkus saarel ning paljude intensiivsete lõngatoonide kasutamine. 19. sajandil värviti Hiiumaal lõngu nii taimedega kui meremeeste poolt sisse toodud värvainetega, seal hulgas ka tööstuslike värvidega.
Kuigi 20. sajandi alguses oli kangakudumine veel üldlevinud oskus, kooti rahvariideseelikute kangaid ometi vähe, sest rõivamood oli muutunud. Nõukogude aega iseloomustab kangakudumise koondumine nn tööstuskombinaatidesse, kus üldjuhul valmistati üht-kaht erinevat seelikukangast. Vajadust rahvariideseelikute järele kasvatas järjest suurenev isetegevuslaste arv. See viis olukorrani, et rahvariie hakkas tunduma taidlejate vormiriietusena. Hiiumaa seelikukangaid toodeti ohtralt ka kunstikombinaadis “Ars”. Kohaliku kudumistöökoja tähtsus ja tootlikkus vähenes ajaga.
Taasiseseisvunud Eestis tõstsid paljud inimesed rahvuslikkuse taas esile ja selle üheks väljenduseks sai ka rahvariiete valmistamine ning kandmine. Selle perioodi alguses (1990. aastatel) väärtustati iga kostüümi erilisust, otsiti kandja kodupiirkonna ja isegi oma pere mustreid jms. Kõik see on mõjutanud teema laiemat uurimist ja publitseerimist.
Huvi kasv kangakudumise ja rahvariiete valmistamise vastu on märgiks, et võiks lisanduda ka uusi tegijaid ja oskajaid. Hiiumaale on juurde tulnud noori inimesi, kes oskavad käsitelgedel kududa. Hiiumaa Muuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Ajaloomuuseumi ja Läänemaa Muuseumi kogudes on vanu Hiiumaa seelikud ja kangaid, mida kudumisel eeskujuks võtta. On ilmunud ka mitmeid teemakohaseid raamatuid ja pisitrükiseid.
Olukorra paranemist soodustab huvi tõus kangakudumise vastu tervikuna, aga ka võimalus õppida rahvuslikku käsitööd kutseõppeasutustes.
Vajaduse seelikukangaste kudumise oskust säilitada tingib suur huvi rahvariiete vastu. Viimaste ulatuslikum kandmine ning tundmine hoiavad elus ka rahvariiete valmistamise oskuse.
Kui huvi rahvariiete vastu väheneb taas ja inimeste ostujõud langeb, ei ole mõtet sellist aeganõudvat tööd vähetasuva hinna eest teha.
Vanad kangasteljed on kodudest praktiliselt kadunud, uus elulaad nõuab eraldi ateljeesid, mistõttu jääb kangakudumine üksikute hobiks.
Probleeme võib tekkida materjali ja värvidega.
Isetegevuslased eelistavad tihti nö rahvuslikku kostüümi, kus kasutatakse õhukest vabrikukangast.
Ei osata käsitööd piisavalt väärtustada või vabrikutoodangust eristada.
Hariduskäik
Palade 8-klassiline kool
Pärnu kutse-keskkooli, maaler-viimistleja eriala
Teenistuskäik
A/S ” Mall” Kuduja
Füüsilisest isikust ettevõtja, kangakuduja
Katrin Lember on saare ainuke kuduja, kellelt saab tellida Hiiumaa rahvariideseelikute kangaid. Selle töö juurde tõi teda vajadus mõnda aega kodus töötada, kui lapsed veel väikesed olid. Kuna kangasteljed olid olemas ning Katrini ema töötas just siis mõnda aega kudujana, tundus see töö Katrinilegi hea võimalusena proovimiseks. Esialgu kudus ta peamiselt pärltehnikas vaipu ja padjakatteid väikeettevõtte “Mall” töötajana. Kunagise teeninduskombinaadi töö jätkajana kooti seal ka rahvariidekangaid. Oli taasiseseisvumise aeg ning inimeste huvi rahvariiete valmistamise vastu aina kasvas ning Katrin hakkas samuti seelikukangaid kuduma. Kõike tuli ise õppida. Esialgu abistasid teda kangaste ülespanemisel vanemad ja kogenumad tegijad. Ka seelikutriibustikud polnud nii täpselt üles märgitud, tööd tehti rohkem üldiste kirjelduste järgi.
Praegu värvib Katrin kõik vajaminevad lõngad ise ja neid värve, mida Hiiumaa erinevates seelikukangastes vaja läheb, on kokku väga palju. Seelikutriibustike valimiseks on mitmeid raamatuid, kuid Katrin võrdleb lõngavärve tihti ka muuseumis hoitavate vanade originaalseelikutega. Kudumiseks kasutab ta ühekordset Hiiumaal valmistatud villast lõnga. Päevas jõuab kududa maksimaalselt 1,25-1,50 meetrit, enamasti 1 meeter. Palju oleneb triibustikust. Labast kangast ei ole iseenesest keeruline kududa ja pikema ühevärvilise pinna korral jõuab edasi päris kiiresti, kuid töö on sellevõrra igavam.
Katrin Lember koob kangastelgedel vajadusel kõiki Hiiumaalt teadaolevaid triibulisi rahvariideseelikute kangaid, kuid üksluisuse vältimiseks koob ta lisaks veel ka suurrätikuid, padjakatteid ning isegi põranadavaipu. Töö on keskendumist nõudev ja mõnikord tüütugi, kuid sealjuures saad olla ise otsuste tegija ning tööprotsessi määraja. Suurimaks rõõmuks on tänu rahulolevatelt klientidelt.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Katrin õppis juba varajases nooruses kangastelgedel kuduma. Siis oli tegu põrandariiete ja lihtsate kangastega, mida kodus tehti. Kui ema lühiajaliselt kudujana töötas, oli valdkonnaga põhjalikum tutvumine ka Katrinile loomulik. Edasi tuli töö väikeettevõttes, kus sai praktiliselt kõiki tööprotsesse teiste kõrval ka ise läbi teha. Nüüd üksinda seda tööd tehes, tuleb ikka midagi juurde õppida. Lisateadmisi saab ajakirjadest, muuseumist ja kogemuse kaudu.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Katrini tööd on vaatamas käinud mitmed käsitööhuvilised Hiiumaalt ja mandriltki, samuti turistid erinevatest maadest. Tõsi, Katrinile väga ei meeldi, kui tema töötegemist jälgitakse. Kui aga tuleks keegi tõsine huviline, on Katrin valmis teda õpetama. Praegu on pigem mure selles, et väikese turu tõttu ei jätkuks rohkematele tegijatele tellimusi. Katrini tehtud kaunid kangad on esindanud Hiiumaad erinevatel laatadel, näitustel ning esindusüritustel (mardilaadad, turismimessid jms) ja seda nii dekoratsiooni kui müügiartiklina.
müük: Osalemine käsitöölaatadel, toodete müük käsitööpoodides ning otse tellijatele
tootmine/valmistamine: Kangaste valmistamine toimub tellimuste alusel.
tutvustamine: Katrin tutvustab kangakudumist oma töökohas. Seal on toimunud kohtumised käsitöökoolituse gruppide, üksikhuviliste ning käsitööturistidega
Fotod
Koostaja: Helgi Põllo (2010)
Facebook