Hapuroka tegemine ja söömine Kihnus

Hapurokk on üks Kihnu magustoite, mis on maitsev ja mille valmistamine pole eriti kulukas. Kuigi hapurokka tehakse Kihnus vaid vähestes peredes, maitseb see endiselt paljudele.

Hapurokk ei ole pidupäevaroog, seda süüakse argipäeviti. See sobib lauale igal aastaajal. Hapurokka tuntakse pea igas Kihnu peres, enamikes osatakse seda ka valmistada. Muidugi on üksikuid mandrilt tulnud peresid, kus hapuroka tegemisest midagi ei teata. Kuid väljast tulnute hulgas on ka neid, kes tunnevad huvi Kihnu toitude vastu ja õpivad hapuroka tegemise selgeks.

Kihnu moodi hapuroka tegemiseks läheb vaja rukki- või rukkipüülijahu, kartuleid, vett, maitsestamiseks suhkrut ja köömneid. Teatakse kaht erinevat valmistamisviisi. Algus on mõlemal juhul nagu leiva tegemiselgi: jahu segatakse sooja veega, saadud vedel kört jäetakse sooja kohta hapnema. Mõni perenaine tambib hulka keedetud kartuleid või lisab maitseks köömneid. Kes soovib hapnemisprotsessi kiirendada, see kasutab leivajuuretist. Juuretisega saab vajaliku tulemuse juba mõne tunniga: õhtul paned hapnema ja hommikul saad roka juba valmis teha. Tavaliselt valmistatakse hapurokka kohe pärast leivategu samas nõus, kus leibagi, siis on juba vajalik kogus juuretist olemas. Edasi toimetavad perenaised erinevaid retsepte ja võtteid kasutades.

Üks moodus on saadud taigna kuumutamine madalal temperatuuril pidevalt segades, et toit ei jääks nõu põhja külge. Kuumutatakse kuni taigen pakseneb ja pinnale tekib hapurokale omane läige. Teise retsepti järgi lisatakse hapnenud juuretis keevale veele, samal ajal segades, ja kuumutatakse kuni toit on paksenenud. Seejärel tõstetakse magustoit kausikestesse.

Hapurokka süüakse jahutatult. Kes armastab magusat, see raputab enne söömist toidule peale veel suhkrut, mis hamba all mõnusalt krõbiseb, või ka marju. Hapurokale võib peale kallata piima või juua seda kõrvale.

Kihnlaste toidulaual oli 19. sajandil põhirõhk odra- ja rukkijahust roogadel. Nende osakaal vähenes mõnevõrra sama sajandi keskpaigas, kui Kihnu jõudis kartul. Hapurokka tehakse ka Muhu saarel, sealne rokk on aga Kihnu omast erinev.

Hapurokka söödi hommiku- või õhtusöögiks nagu putru, ka vahepalaks sobis see hästi. Veel 20. sajandil oli tavaks tõsta kogu hapurokk ühte suurde kaussi, kust siis iga pereliige oma lusikaga seda sõi. Nüüdseks on lauakombed muutunud. Eelmise sajandi lõpukümnendist alates on kombeks hapurokk tõsta väikestesse kaussidesse ja igaüks saab süüa oma nõust.

Veel 20. sajandi teises pooles keedeti hapurokka peaaegu igas Kihnu peres. Noored naised jätsid selle valmistamise au ikka vanaperenaistele, sest kardeti, et see ei õnnestu nii, nagu vaja. Nüüdseks elavad noored omaette ja hapurokka paljudes peredes enam ei tehta.

Bibliograafia

• Mätas, Mare (koost) 2009. Kihnu kokaraamat. Kihnu: SA Kihnu Kultuuriruum, lk 98.