24. veebruari hommikul koguneb Viljandi linna ja ümbruskonna rahvas Viljandi kohtumaja ees (Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja), sellele järgnevad Viljandi linnapea tervitussõnad ning iseseisvusmanifesti („Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“) teksti ettelugemine. Pärast teksti lugemist toimub nüüdisajal tavaliselt rongkäik Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamiseks.
1918. aasta 23. veebruaril avaldati Pärnus „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“, milles kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik. 24. veebruaril 1918 avaldati manifest ja loeti pöördumise tekst ette ka Viljandis. Selle sündmuse uuesti läbimängimisega Viljandis teadvustatakse inimestele, et iseseisvusmanifest on riigi alusdokument, ja tähtsustatakse iseseisevust. See sündmus väärtustab Eesti riiki ja riigi suveräänsust.
Peamine koordinaator Viljandis on linnavalitsus, mis loob komisjoni vabariigi aastapäeva korraldamiseks linnas, kus üheks sündmuseks on ka manifesti ettelugemine ja jalutuskäik läbi linna Vabaduse platsile. Teised organisatsioonid tegutsevad vastavalt oma rollile, näiteks Naiskodukaitse organiseerib toitlustamist.
Manifesti ettelugemisel ja jalutuskäigul osalevad Kaitseliit, Naiskodukaitse, noorkotkad, kodutütred, Päästeamet, linnavalitsuse ja koolide esindused ja linnarahvas. Üritust turvab politsei.
Samal päeval toimuvad veel pidulik jumalateenistus ühes Viljandi kirikus (igal aastal eri kirikus), pärgade panek vabadussõjaga seotud kohtadesse või vabadussõjaga seotud isikutele, Kaitseliidu ja Päästeameti korraldatud tehnikanäitus ja ühine supisöömine.
Järgneb pidulik kontsertaktus Ugala teatris. See on olnud ka teistes paikades: Sakala Keskuses, Pärimusmuusika Aidas, Viljandi Kesklinna Kooli aulas.
Manifesti ettelugemist tullakse kuulama seltskondadega, perekondadega, sõpruskondadega, suguvõsadega. Kaasa võetakse nooremad põlvkonnad, et teadvustada selle sündmuse ajaloolist tähtsust. Tuletatakse endale meelde ja näidatakse noortele, et vabadus ja iseolemine ei tule lihtsalt ja niisama.
Viljandlane Aigi Märtin, kes pole aastast 1987 ürituselt kordagi puudunud, käib sellepärast, et selle teksti kuulamine annab meelekindluse. Mitte kuskil mujal Viljandis ei ole nii palju sinimustvalgeid lippe ja rõõmsaid nägusid, kui on sellel kogunemisel. Siis tulebki sünnipäeva tunne, mitte ainult riigi, vaid kogu eestluse. Oluline on see, et loeb linnapea, see on sõnum rahvale. Aigi Märtin ütleb, et manifest on meie esivanemate hääl, mis hoiab meid juurte juures. See on kõlanud esimesest korrast peale ühes ja samas kohas sel kindlal päeval võimul oleva linnapea suust. Manifesti sõnum pole paljalt õiguste loetelu, vaid ka vastutuse võtmine oma pere, maa, keele ja kultuuri hoidmise eest. Manifesti pealkiri „Kõigile Eestimaa rahvastele“ avabki eestlaste olemuse: uhkus vabaduse, hariduspüüdluse, usuvabaduse ehk sallivuse kõikide uskude suhtes, külalislahkuse teiste rahvaste vastu üle; soov omada ja harida maad.
Teine linnaelanik Ene Runing meenutab, et esimene kord oli tal tõrge mineku ees, sest nõukogude perioodil sunniti paraadidel osalema ja see oli tõeliselt tüütu. Kohale jõudes toimus pärale jõudmine mitmes mõttes. Väga uhked oli juba sinimustvalge ümbritsev seltskond, hooned ja meeleolu ning kõige krooniks teadmine, et Viljandis Eesti Vabariiki tehti. See, et tänapäeval manifesti ikka uuesti ja uuesti ette loetakse, on Ene meelest justkui mäluvärskendus, mis toob meelde Eesti iseseisvumise tähtsuse ja olemuse. Üleva tunde ja hea meelega läheb ta üle aasta või paari taas kohtumaja ette, sest sündmuses on ühtekuuluvust ja teadvustamist, et oma riik on nii tugev kui habras, ja rõõm sellest, et ta kestab.
Esimest korda loeti Viljandis iseseisvusmanifest ette 24. veebruaril 1918. aastal. Seda tegi tolleaegne Viljandi linnapea Gustav Taltsi Viljandi Rahukohtu hoone trepilt. Eri andmetel oli kuulamas mitukümmend kuni mitusada inimest. Fotomälestust sellest sündmusest ei ole, kuid on olemas teatrikunstnik ja karikaturist Juhan Kangilaski maal 1939. aastast. Kunstnik tegi selle linnakodanike meenutuste järgi. Viimati nähti maali samal aastal toimunud sügisnäitusel ja siis see kadus. Teos avastati 2007. aastal, maal oli kinnitatud varem kunstnik Kangilaskile kuulunud maja sahvri lakke.
Muutuseid Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamisse tõid okupatsioonid: NSVL-i okupatsioon (1940–1941; 1944–1991) ning Saksa okupatsioon (1941–1944). Näiteks nii 1942. kui 1944. a ajalehes Sakala on veel märgitud, et Viljandi linn ja maakond pühitsesid Vabaduse päeva ning „see sündis põhjusel, et suured kohustused ja ülesanded seovad iga üksikut eesti meest ja naist ning ei oleks olnud loomulik seesugusel silmapilgul pühendada liigset suurt tähelepanu pidustustele” (ajaleht Sakala, 1944). Linnarahva ühisest vabariigi sünnipäeva tähistamisest ei leidu märke ei 1941. a ega 1945–1988, mil NSVL-i okupatsioon oli selle ära keelanud.
Taaselustati see sündmus 1989. a Viljandimaa Muinsuskaitse Ühenduse (VMÜ) eestvedamisel. Manifesti teksti kandis Viljandi Kohtumaja trepilt rahvale ette VMÜ liider Jaak Pihlak. 1989. a hinnati kohalolnute arvuks umbes 5000 osalejat. Hiljem on osalejate arv aastate jooksul kõikunud, kord on rohkem, kord vähem inimesi kohal olnud.
1990. a 24. veebruaril kirjutas Jaak Pihlak Sakalas artikli 1918. a manifesti ettelugemisest ja 1928. a mälestustahvli avamisest.
1991. a 24. veebruaril koguneti kohtuhoone ette, kus linnavolinik Heiki Raudla rääkis oma kõnes sellest, kuidas 73 aastat tagasi Viljandi linnapea Gustav Talts rahvale iseseisvusmanifesti ette luges. Kokku olid tulnud laulukoorid Koit ja Sakala, puhkpilliorkester ja pisut linnarahvast.
1992. a oli esimene kord pärast iseseisvuse taastamist, kui Viljandi kohtumaja ees tähistati Eesti Vabariigi aastapäeva.
1993. a alates on igal aastal 24. veebruaril Viljandis kohtumaja ees iseseisvusmanifesti teksti rahvale ette loetud.
Järgnevatel aastatel ongi ametis olev linnapea alati manifesti teksti kokku tulnud rahvale ette lugenud.
2018. a veebruaris toimus üleriigiline kooliõpilaste ajarännak, mille raames Viljandi linna ja maakonna õpilased rändasid ajas tagasi kuupäeva 24.02.1918 ja etendasid iseseisvusmanifesti esmakordset rahvale ette lugemist.
Sündmus kordub igal aastal samal kuupäeval ja samas kohas.
Sündmust tähistatakse koos eri põlvkondadega ja teavet jagatakse vanemalt põlvkonnalt nooremale. Vajadus selle järele on inimestel, kes tähtsustavad oma riiki ja iseseisvust.
Hetkel ei ole näha, et see nähtus ja teadmine selle kohta oleks ohus. Suurimaks ohuks on olnud pöördelised hetked ajaloos, nagu riigipöörded ja okupatsioonid
Seni on teadlikult igal aastal seda sündmust korratud eesmärgiga põlistada rahva teadmisse ja mällu iseseisvaks olemise tähtsus.
Ajaloost – Pikem tekst traditsiooni ajaloost Viljandis