Sulge
Sulge
Rapla kihelkonna naised kaunistavad oma rahvarõivaste juurde kuuluvaid valgeid linaseid käiseid valgetikandiga – valge linase niidiga tikitud kirjaga, mis koosneb traditsiooniliselt väädist ja lillemotiividest. Mõnel käisel on ka nn ülakiri – väät pungadega või geomeetrilised kujundid. Motiivide servad ja piirjooned tikitakse madal- või mähkpistes. Õite sisemused täidetakse erinevate võrguliselt põimitud pindadega. Tikandis esineb ka varspistet ja ülepõimitud eelpistet. Tikand kaunistatakse vasklitritega, mida on kohati väga palju. Käiste allservas on niplispits. Nii on Rapla kihelkonna käised üldmuljelt õrnad ja pitsilised. Küllap see näitab meie esiemade maitset ja iseloomu.
Valgetikandi teeb kauniks linane tikkimisniit, mis kanganiidist jämedamana annab tikandile reljeefsuse. Linane niit ei kaota käiseid kandes ja pestes oma läiget. Nii on näiteks Eesti Rahva Muuseumis (ERM) hoiul olevate kahesaja aasta vanuste käiste tikand veel praegugi ilus ja läikiv. Võrgupindu tikitakse tihti peenema niidiga. Nii saab tekitada õrnu pitsilisi pindu, mis on väga peenelt töödeldud, mitmekordselt läbi põimitud. Tänapäeval tikitakse käiseid suurel raamil, et kangas oleks korrektselt pingutatud ja nii sidepisteid kui ka võrku oleks hea tikkida. Nõnda ei hakka tikand hiljem lokkima ega ole ka liiga pinges.
Tikand käiste esi- ja tagaküljel ei ole alati ühesugune. Küllap on naised juba sajandeid püüdnud eristuda naabrist ja mõelnud välja erinevaid võrgulisi ja muid täitepisteid, millega oma muidu üldmuljelt sarnaseid käiseid eriliseks muuta. Erinevused tulevad välja motiivide juures, eelkõige aga võrgu- ja täitepindade juures. Näiteks on ERM-is ja Eesti Vabaõhumuuseumis kokku kolm sama mustriga käist, võrgupinnad on aga kõikidel veidi erinevad.
Valgetikandi tikkimine on peen ja täpne töö. Värvilise tikandi toonide mitmekesisust kompenseerib valgetikandi võrgupindade mitmekesisus. Kuidas on need erinevad pinnad, mida muuseumides olevatel Rapla käistel näha võime, sündinud, ei oska me tänapäeval öelda. Kindel on see, et mõni neist on väga keeruline, olles kuni seitse korda erinevas suunas peene niidiga läbi põimitud. Võrkude tikkimise oskus nõuab tikkijalt ruumilist ja loovat mõtlemist.
Valgetikandit seostatakse tugevalt Rapla kihelkonna rahvarõivastega. Läbi nõukogude aja on Rapla rahvarõivaiks peetud valgetikandiga käiseid ja tumesinist põikitriibulist seelikut, sest nõnda on kirjeldatud kohalikke rõivaid 1957. aastal välja antud raamatus „Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult”. Hetkel napib rahvarõivaste tegijail oskusi ja teadmisi, kasutamaks ka teisi valgetikandi mustreid, mis on muuseumides tallel. Erinevaid mustreid võiks käistelt leida veelgi rohkem, kui nii rahvarõivaste valmistajad kui tellijad oleksid teistest variantidest teadlikud. Enamasti tellija ei teagi, et muuseumides on veel teisigi Rapla kihelkonnast kogutud mustreid. Seepärast tehakse need sageli ühesugused.
Käiseid kantakse pidulikel hetkedel, nt laulu- ja tantsupidudel. Raplamaal on mitmeid kollektiive, kes viimastel aastatel on endale tellinud uusi rahvarõivakomplekte valgetikandis käistega. On näha, et valgetikand on ka tänaste naiste poolt kauniks tunnistatud. Mitmed kohalikud käsitööhuvilised on valgetikandi tikkimise selgeks õppinud ja endale ise rahvarõivad valmistanud. Valgetikand ei pruugi aga jääda pelgalt rahvarõivaste kaunistuseks, ka igapäevaste rõivaste ja tekstiilide ehtimisel võiks seda senisest rohkem kasutada.
Tänapäevaseid Rapla, Kehtna, Järvakandi, Raikküla valdade alasid hõlmav Rapla kihelkond kuulub ajaloolise Harjumaa koosseisu. Siinsed rahvarõivad on Põhja-Eestile omaste joontega. Põhja-Eesti naiste riietust iseloomustab käiste kandmine. Käiste kaunistustena on levinud lilltikand, mille tegemisel kasutati enamasti värvilisi puuvilla- või villaseid niite. Üsna levinud on ka valgetikand ja mustjaspruuni siidniidiga tikitud tulitatud tikand. Kõiki tikandeid on kaunistatud vasklitritega.
Rapla kihelkonna naised on oma pidulike rõivaste juurde kuuluvaid käiseid ehtinud valgetikandiga juba alates 18. sajandi lõpust või 19. sajandi algusest. Mingil põhjusel on Rapla kihelkonna naised eelistanud käiste kaunistamisel just ühevärvilist tikandit. Muuseumikogudes olevatel Rapla kihelkonna käistel on ainult valge- või tulitanud tikand.
Käiste mustrid on erinevad, kuid esineb ka sarnaseid jooni, näiteks lahtine lilleõis. Erandina on leitud ka kaks paari täpselt ühesuguseid käiseid – ühed on hoiul ERM-is ja teised, 1880. aastatel Kehtna vallas Sooaluste külas valmistatud käised, on erakogus.
Nõukogude ajal hakati tikkimiseks valget mulineed kasutama. Erinevalt linasest niidist ei jää mulineega tikkides aga muster piisavalt selgelt näha. Viimastel aastatel on rahvarõivakursustel õpetatud valgetikandit tikkima heegelniidiga, mis tõstab tikandi reljeefselt esile.
Rapla kihelkonna aladel ei ole valgetikandi tikkimine olnud järjepidev, side põlvkondade vahel on katkenud. Seda enam püütakse nüüd kaotatut tasa teha. Kuna Rapla kihelkonna rahvarõivaste käistel on teadaolevalt esinenud ainult valge-ja tulitanud tikand, siis on siinkandis vaja arendada just nende tikandite tegemise oskust.
Koos üldise huvi kasvuga piirkondlike rahvarõivaste valmistamise ja kandmise vastu on suurenenud ka valgetikandi tikkimisest huvitatud inimeste hulk. Rahvarõivaste tegemine on hetkel Raplamaal, nagu mujalgi Eestis, populaarne.
Nõukogude ajal levinud mulineega tikkimine on tekitanud mulje, et valgetikand ei paista kangalt välja ja ei ole seega ilus. Selleks, et seda arvamust muuta ja valgetikandi tegijate ringi laiendada, on kohalikud käsitööhuvilised naised traditsioonilise Rapla kihelkonna käiseid ehtiva tikandi tegemise oskuse omandamiseks ja edasiarendamiseks korraldanud koolitusi ja õpitube. Neid ettevõtmisi on eest vedanud Raplamaa Perenaiste Selts „Pauliine”. Meister Ester Raav on Märjamaa käsitööringi raames läbi viinud lühemaid valgetikandi koolitusi. 2013.-2014. aastal Raplamaal toimunud rahvarõivakursuse üks eesmärke oli kõik Rapla kihelkonna mustrid muuseumiesemetelt igapäevasesse kasutusse tuua. Tikkimist ja valgetikandi tegemist õpetas Silja Nõu. Heelgelniidiga tikkimise populaarsuse kasvades tuleb valgetikandi algupärane ilu ja selles peituv vägi veelgi paremini esile.
Odava, lihtsama ja kiiremini valmiva valgetikandit jäljendava masintikandi pikemaajalisel eelistamisel väheneb traditsioonilise valgetikandi oskajate ja väärtustajate hulk. Kannatab ka valgetikandile iseloomulik võrguliste pindade mitmekesisus, keerukus ning tikandi reljeefsus.
Valgetikandialase teadlikkuse tõstmise ja tikkimistehnika järjepidevuse tagamise eest on hoolitsenud Raplamaa Perenaiste Selts „Pauliine”. Seejuures juhitakse tähelepanu erinevatele mustritele ja võrgupindadele, mis käistel on esinenud. 2013. aasta tikandi- ja pitsipäeval toimus vastav töötuba. 2013.–2014. aastatel läbi viidud rahvarõivakursusel õpetati valgetikandi tegemist. Valgetikandi tikkimise tehnoloogiat tutvustavad töötoad leidsid aset 2014. aastal Märjamaa ja 2015. aastal Rapla käsitööpäevade raames. 2015. aasta Raplamaa seinakalendris, mille teemaks on maakonna rahvarõivad, tutvustatakse ka valgetikandi eripära.
Raplamaa rahvakultuurikollektiivid kannavad valgetikandiga käiseid. Nii Raplamaa Partnerluskogu kui ka Eesti kultuurikapitali Raplamaa ekspertgrupp on rahvarõivaste soetamisel toetanud just neid kollektiive, kes on plaaninud lasta endale valmistada kodukihelkonnast pärit komplekte.
Rapla naine – Rapla naise rahvariiete ülevaade portaalis “Eesti rahvarõivad”. Autor: Meeli Lõiv
Lühitutvustus
Ester Raav on käsitöömeister, kelle meelisteemaks on rahvarõivad, sealhulgas Rapla kihelkonna käistel esineva valgetikandi tikkimine. Käsitööhuvi on Estrit kogu elu saatnud. Kui töö ja teenistus Märjamaal metsnikuna otsa said, läks ta õppima Haapsalu Kutsehariduskeskusesse tekstiilitööd. Haapsalus sai Ester ka esimese muuseumiesemete uurimise ja rahvarõivaste valmistamise kogemuse.
Ester on Rapla kihelkonnast pärit ja sealset rahvarõivapärandit palju uurinud. Ta on kogunud nii käiste mustreid kui seelikutriipe ja vöökirju erinevatest muuseumidest ning proovib neid oma töödes kasutada. Estri käe all valminud esemed on väga kvaliteetsed. Raplamaa, eelkõige Märjamaa rahvatantsurühmad tellivad oma esinemisrõivad just Estrilt. Ester suudab valmistada kõiki rahvarõivakomplekti juurde kuuluvaid riideid särgist pikk-kuueni.
Ester Raav on Raplamaa rahvarõivameister. Sealjuures on ta ainus Raplamaal tegutsev valgetikandi meisterlik tikkija. Ester teeb tellimustöid, aga viib ka läbi töötubasid ja õpetab huvilisi, kes ise tahaksid endale midagi kaunist tikkida. Estri kontor ja töökoht on tema enda kodus. Ta töötab üksinda, sest hetkel ei ole tellimustööde arv nii suur, et ta vajaks abilisi. Estri lapsed on suured, tema abikaasa on toetav ja elab kaasa õnnestumistele. Samuti on ta vajadusel abiks – näiteks materjalide toomisel Tallinnast.
Raplamaa rahvarõivahuvilised on ühiselt korraldanud mitmeid näitusi koos väikeste töötubadega. Estri tööd on näitustel alati väljas ning ta ise on juhtinud mitmeid valgetikandi töötubasid. Estri oskused on kasuks tulnud eelkõige Märjamaa rahvatantsurühmadele, kuna just selles alevikus elades ja ka ise rahvatantsu tantsides, teab ta täpselt, millised peavad olema head rahvatantsijate esinemisrõivad. Suurem osa tellimustest ongi tulnud just Märjamaa kihelkonnaga seotud kollektiividelt.
Kui küsida Estri käest, miks ta tegeleb just valgetikandiga, vastab ta, et see lihtsalt meeldib talle. „Valgetikandi kaunis, puhtalt karge, samas lihtne ja õhuline reljeefne joon oma varjude mänguga on ilus. Kauneid tikandeid luua on ju alati meeldiülendav,” leiab Ester.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Ester on iseõppijana omandanud paljudel kursustel erinevaid rahvarõivaste valmistamiseks vajalikke oskusi. Üks tema lemmikutest on valgetikand.
Endise töökoha kaotamise järel oli vaja uut väljundit, nii suundus Ester Haapsalu Kutsehariduskeskusesse tekstiilitööd õppima. Seal sai ta esimesed kogemused valgetikandi tikkimise ja muuseumis vanade esemete uurimise osas. Edasi otsis ta juba kindlamalt just rahvarõivateemalisi kursusi. Oma õpetajaks peab Ester Silja Nõud, kelle käe all on ta õppinud mitmetel kursustel: Tõstamaa rahvarõivalaagris, Raplamaa rahvarõivakoolis ja ka Eesti Käsitöö Majas individuaaltunde saades. Väga suure osa teadmistest erinevate kangaste ja tikkimisniitide omaduste ning tikkimise tehnoloogia kohta on Ester omandanud aga praktiseerimise käigus.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Raplamaal, nagu mujalgi Eestis, on palju huvilisi, kes tahaksid endale ise rahvarõivad valmistada. Konsultatsioonideks võib Estri poole pöörduda iga rahvarõivaste tegemisest ja valgetikandi tikkimisest huvitatud inimene. Koos mõeldakse välja lahendus igale murele ja tehnoloogilisele nüansile. Samas ei pruugi valgetikand jääda pelgalt rahvarõivaste kaunistuseks. Ester leiab, et ka igapäevaste rõivaste ja tekstiilide ehtimisel võiks seda tikandit rohkem kasutada.
Ester väärtustab esivanemate oskusi luua peeneid ja valgetikandile iseloomulikke keerulisi võrgupindu. Et tulevased rahvarõivakäised ei oleks masinaga tikitud ja üheülbalised, on vaja selle tikandi mitmekesisust ning kaunidust võimalikult laialdaselt tutvustada. Estri jaoks on oluline just esiemade tikkimistehnika järjepidevuse tagamine. Valgetikandi populaarsuse tõstmiseks on Ester viinud läbi mitmeid töötubasid: 2013 – tikandi- ja pitsipäev Ingliste mõisaaidas, 2014 – käsitöökojad Märjamaa rahvamajas ja jõululaat Raplas, 2015 – käsitöökojad Rapla kultuurikeskuses. 2013.–2014. aastal juhtis ta Märjamaal rahvarõivaste valmistamise ringi. Ester leiab, et õpetamiseks võiks olla rohkem võimalusi. Oskuse laiemal levitamisel loodab ta maakonna käsitööõpetajate abile.
Konsultatsioon: Huvilistele, kokkuleppel
Müük: Tellimustööde valmistamine
Tootmine/valmistamine: Tellimustööde valmistamine
Tutvustamine: Näitused
Õpetamine: Käsitööringis Märjamaal
Fotod
Koostaja: Anne Ummalas (2015)
Facebook