Sulge
Sulge
Kirmas või kirmask on suvine külapidu, mis on varemalt olnud üle-eestilise levikuga, nüüdseks aga jäänud ainult mõnda Setomaa külla. Kirmaseid peetakse kirikute ja ts´assonate nimipühakute päevadel. Hommikul toimub jumalateenistus, seejärel ollakse omaste haudadel, pärastlõunal aga kogunetakse peoplatsile. Kirmased leiavad aset küll kiriklikel pühadel, kuid sisult on need siiski ilmalikud. Suurimad ja tänase päevani mingil määral elus olevad kirmased on kevadisel jüripäeval, 6. mail Värskas, jaanipäeval, 7. juulil Miikses, päätnitsapäeval, 29. juulil Saatserinnas, paasapäeval, 19. augustil, maarjapäeval, 28. augustil Petseris jt. Tänapäeval on (nii teadmatusest kui teadlikult) hakatud kirmasteks nimetama ka teisi seto pidusid, eelkõige just linnatingimustes korraldatud kokkusaamisi.
Nõukogude ajal asetleidnud ühiskondlike ja poliitiliste muutuste (sh linnastumise ja Setomaa külade tühjenemise) tõttu oli kirmaste traditsioon vahepeal praktiliselt katkenud. 1990. aastatest alates on mitmeid kirmaseid taas pidama hakatud, ent nendel käib nüüd tunduvalt vähem inimesi kui varasematel aegadel. Kirmas on kujunenud toredaks kokkusaamise võimaluseks, et koos laulda ja tantsida, vanu laule meenutada ja uusi juurde õppida. Sageli tullakse kirmasele lihtsalt uudistama ja pidu nautima, mitte aga niivõrd ise aktiivselt osalema. Päris palju on neidki, kellel puudub otsene seos seto kultuuriga. Seetõttu on setod kohaletulnute hulgas nii mõnigi kord hoopis vähemuses olnud. Erinevus on muusikagi osas: enam ei tunta suurt vajadust seto laule laulda, seto tantsude kõrval tantsitakse ka teiste Eesti piirkondade omi. Mida aeg edasi, seda vähem on kirmastele tuldud seto riietes. Viimasel ajal on seto rõivastega peol käimine aga taas sagenenud.
Otsest organiseerimist pole kirmastel kunagi olnud, need kulgevad ise. Kirmastel käimine seob setosid tugevamalt varasemate põlvkondade, traditsioonilise aastaringi ja elurütmi, muusika ning Setomaaga.
Sõna kirmas, mõnel pool kirmask, on siinmail juurdunud saksakeelse sõna die Kirchmesse (lühendatult die Kirmes – kirikulaat) kaudu. Setomaal peeti kirmaseid (põhiliselt) kiriku nimepäevadel, neid jätkus terveks suviseks perioodiks – lihavõtetest hilissügiseni. Peaaegu igas külas oli erineval pühapäeval kirmas. See oli noortele tähtsaim kokkusaamise ja suhtlemise koht, kus tantsiti, lauldi, mängiti, tehti nalja jne. „Sääl karate tsõõre, juude ja laulõte, käude kerkoh ja ütstõõsõ puul. Olte kääbäste pääl söögiga ja joogiga’. Kutsute küläliise ja kõkkõ sai.” Veel 20. sajandi esimestel kümnenditel, kui seto külaühiskond oli väga paikne ja suletud, oli kirmastel lisaks meelelahutuslikule funktsioonile ka praktilisem väärtus: kokkutulnud said omavahel kaubelda.
Vanemate inimeste mälestused, aga ka üleskirjutused, näitavad, et kirmased olid Setomaal väga laialt levinud ja rahvarohked. „Vanast k´auti kirmassõhe, nelli viis kirmat oll kõrraga’.” Näiteks veel 1940. aastatel kogunes Obinitsa paasapäevale ligikaudu tuhatkond inimest: tulid kõik, kellel oli selles kandis lähemaid või kaugemaid sugulasi. Ööseks jäädi sugulaste juurde, järgmisel päeval aga mindi naaberkülla Lepä kirmasele. Seega ei tähendanud erinevate pühakute päevadel peetav kirmas, et see oleks toimunud vaid selles paigas, kus oli konkreetsele pühakule pühitsetud kirik, vaid samal päeval peeti kirmaseid ka mujal.
Pika traditsiooni tõttu teati peast, millal ja kus teatud kirmas aset leiab. Kuigi kirmastel ei olnud erilisi reegleid, hoidsid seal toimuvat koos pärimuslikule kultuuriruumile iseloomulikud üldiselt kehtivad normid.
Kirmasele mindi paremates rõivastes ja see oli koht, kus tüdrukud said näidata oma laulu- ja tantsuoskust. Kuni 1930. aastateni tantsisidki kirmastel põhiliselt neiud. 19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses hakati lisaks kargusele ka paaristantse tantsima. 1940. aastateks olidki moodsamad kombed vanad juba kõrvale tõrjunud: tantsiti enam paaristantse, ka segapaaridena, karguste osakaal kahanes. Lisaks lõõtsadele (jarmol) võeti kasutusele ka akordion ja bajaan. 1930. aastatel hakkasid noored üha enam kandma nn eesti riideid, abielunaised olid aga igapäevaselt ikka veel seto rõivastes ja linikuga.
Kirmaste tähendus aastaringis on säilinud: kindlal päeval ja kindlas kohas kokkutulemine on märgilise tähendusega ja oma olemuselt järjepidevust loov. Tänapäeval osalevad kirmastel üsna erineva taustaga inimesed (nii setod kui ka mitte-setod, nii juhukülalised kui ka kohalikud elanikud). Neil kõigil on aga teatud seos seto kultuuriga (päritolu või konkreetne huvi).
Kirmastel käimise kombe säilimine sõltub otseselt kogukonna vajadustest. Kirmased on spontaansed ja vormuvad iga kord erinevalt vastavalt kohaletulnutele, nende tegemistele ning olemisele. Kirmast ei ole võimalik näitlikult või kohustuslikus korras läbi viia, sest siis kaotaks see oma mõtte ja väärtuse. Kirmaste pidamise kommet antakse edasi pere-, kogu- ja tutvusringkondade kaudu. Kirmased on vajalikud just neile, kes kohale tulevad.
Nii mõnedki praegused kirmased jätavad mõnevõrra pingutatud mulje või tunduvad esinemisena. Kuid tänu sellele, et kirmast üldse peetakse, on vähemalt lootust, et see traditsioon püsib.
Kirmaste pidamise kommet ohustab eelkõige huvi ja vajaduse kadumine ning traditsiooni tundvate ja kandvate setode vähesus. Nii mõnigi kord tuleb kirmasele väga erineva tausta ja huvidega inimesi, kes annavad seal enam tooni kui setod ise. Kaldudes piduliste seas isegi vähemusse jääma, ei saa setod aga kirmase sisu ja kulgu piisavalt mõjutada. Tegu on ühe suurema probleemiga: sageli ei tajuta ega mõisteta, et kohalikku traditsioonilist kultuuri mõjutatakse lihtsalt ka oma kohalolekuga. Võõraste ja külaliste juurdepääsu keelamine on aga mõeldamatu, sest kirmas on olnud avatud, nii nagu seto rahvas on alati olnud külalislahke.
Seoses setode omakultuurilise ja poliitilise aktiivsuse hoogustumisega 1990. aastatel said nii Setomaal kui ka mujal elavad setod tõuke kirmaste taastamiseks. Selle traditsiooni järjepidevuse ja mälu hoidmiseks on püütud nendel päevadel kogunenda ajaloolistele kirmaseplatsidele ja kas või üks seto laul ühiselt laulda. Oluliseks peetakse, et kirmasel oleks vähemalt üks seto lugusid mängiv pillimees ja neid, kes võtaksid eest seto laule. Seto keeles rääkimine ja seto rõivaste kandmine ei ole määrava tähtsusega ega kokkuleppeline või kohustuslik.
Viimastel aastatel püütakse Petserimaal Radaja külas ühe kunagise seto talu õuel kujundada uut kokkusaamise kohta. Irboska muuseumile kuuluva talu maadel toimuvale maarjapäeva pealelõunasele festivalile Setomaa Perridõ kokkotulõk koguneb nii venelasi, setosid, eestlasi kui ka muud rahvast. Algusaegadel oli festival laval esinemisega, paaril viimasel aastal on aga proovitud luua kirmase moodi vaba olemist.
Kirmased on aegade jooksul küll palju muutunud, kuid õnneks näeme täna mõningat huvi suurenemist nende pidamise vastu. Nii võetakse ajaloolised kogunemise paigad uuesti kasutusse ja säilitatakse üks (potentsiaalne) väljund seto kultuuri jätkumiseks.
Kirmas – Pikem ülevaade seto pillidest ja pillimängust. Tekst: Õie ja Maarja Sarv, 2013
Kirmas – Mall Hiiemäe ülevaade kirmasest. Allikas: Kultuurilaegas, 2009.
Kirmase-hooaeg saab Setomaal peagi hoo sisse – Tänapäeva kirmased Setomaal ja lühike põige ajalukku. Tekst: Merlin Lõiv, Setomaa nr 6, aprill 2008.
Setomaa. Песни земли Сето – Filmitud 2002. a maarjapäeval Petseri Eesti Kooli hoovis. Video: Vladimir Petrov, GTRK Pskov
Jüripäev Värskas – Setod ei nimeta jüripäeva joorkapäiv´aks. Video: Marion Leppik, 2007
Setomaal Laossinnas 2011. a – Kargus kirmasel (näide meeste tantsimisest, kehahoiust, liigutustest). Video: Andres Ots
Setomaal Laossinnas 15.04.2012. a – Lihavõtted: Laossina küla surnuaia vastas asuval platsil kiikumine, munaloomka, tantsimine jm. Video: Andres Ots
Facebook